Ülesanne 2
Kuula monoloogi ja analüüsi seda tervikliku kuulamise peatükis esile toodud märksõnadele toetudes.
Püüa enda jaoks välja selgitada, kas monoloogis on väljaütlemata sõnu või kordusi, mis viitaksid mingile
teadlikult või alateadlikult varjatud probleemile.
Püüa enda jaoks välja selgitada, kas monoloogis on väljaütlemata sõnu või kordusi, mis viitaksid mingile
teadlikult või alateadlikult varjatud probleemile.
Mina... ma vist olen natuke segaduses sellest kõigest. Ma ei suuda oma mõtteid päris ritta seada. ... Eile... Eile õhtul oli see kõik, see kokkupõrge või ma ei tea... Eile alles oligi.
Noh, ma tulin koju. Natuke hiljem, üks buss jäi ka vahele ja mingi liiklusummik oli ja... Ühesõnaga, hiljem kui tavaliselt. Mitte isegi nii palju hiljem. Aga ta oli vist arvestanud, et ma tulen täpselt. Ma tavaliselt tulen täpselt, selle ühe ja sama bussiga alati, üsna täpselt. Seekord lihtsalt ei tulnud. Seda ei juhtu tihti. Aga ta oli arvestanud, ja ta oli kõik toidu valmis teinud ja puha. Ja see pidi nüüd seisma ja jahtuma.
Tegelikult ma arvan, et see ei olnudki see päris põhjus, võibolla.
Sest ta oli niii vihane!! Ma ei ole näinudki niimoodi enne. Kortsud otsaees ja näost punane... Ikka jube vihane. Ja kui ma uksest sisse tulin, ta kohe nagu karjatas, niimoodi terava häälega: „Kus sa olid?“ – Ma ei saanud arugi, milles asi. Talle meeldib süüa teha ja et teda kiidetakse siis. Ja kui toit seisab... Aga võibolla see oligi algusest peale midagi muud.
Ja siis ta... noh... ta... Tegelikult ta otseselt ei... Võibolla ta ei tahtnudki, võibolla ta nagu... mõtlemata või... Kuidagi tõukas, see hoog oli sees... Ja siis ma kukkusin sinna maha ja ta karjus, et ma pean ära minema, et ta ei armasta mind ammugi enam ja tal pole mind vaja. Ja iga kord kui ta mind näeb, see vihastab teda jälle uuesti. Ja lükkas mind veel jalaga ja...
Siis ma tõusin püsti ja võtsin oma koti ja läksin uksest välja. Nii oligi. Eile õhtul, eile oli see kõik...
Noh, ma tulin koju. Natuke hiljem, üks buss jäi ka vahele ja mingi liiklusummik oli ja... Ühesõnaga, hiljem kui tavaliselt. Mitte isegi nii palju hiljem. Aga ta oli vist arvestanud, et ma tulen täpselt. Ma tavaliselt tulen täpselt, selle ühe ja sama bussiga alati, üsna täpselt. Seekord lihtsalt ei tulnud. Seda ei juhtu tihti. Aga ta oli arvestanud, ja ta oli kõik toidu valmis teinud ja puha. Ja see pidi nüüd seisma ja jahtuma.
Tegelikult ma arvan, et see ei olnudki see päris põhjus, võibolla.
Sest ta oli niii vihane!! Ma ei ole näinudki niimoodi enne. Kortsud otsaees ja näost punane... Ikka jube vihane. Ja kui ma uksest sisse tulin, ta kohe nagu karjatas, niimoodi terava häälega: „Kus sa olid?“ – Ma ei saanud arugi, milles asi. Talle meeldib süüa teha ja et teda kiidetakse siis. Ja kui toit seisab... Aga võibolla see oligi algusest peale midagi muud.
Ja siis ta... noh... ta... Tegelikult ta otseselt ei... Võibolla ta ei tahtnudki, võibolla ta nagu... mõtlemata või... Kuidagi tõukas, see hoog oli sees... Ja siis ma kukkusin sinna maha ja ta karjus, et ma pean ära minema, et ta ei armasta mind ammugi enam ja tal pole mind vaja. Ja iga kord kui ta mind näeb, see vihastab teda jälle uuesti. Ja lükkas mind veel jalaga ja...
Siis ma tõusin püsti ja võtsin oma koti ja läksin uksest välja. Nii oligi. Eile õhtul, eile oli see kõik...