Kuulamise eeldused
Kuulamiseks on vajalikudteatud eeldused:
ENESEDISTSIPLIIN
Küsi endalt pidevalt, kes on kelle jaoks? Kui oled teadlikultvalinud kuulaja rolli,
siis tuleb see roll välja kanda! Kuulajana kontrollid sa oma emotsioone ja mõttekäike
sellisel viisil, et need ei sega kõnelejal end avamast.
Ennast vaos hoides lood sa turvalise keskkonna ja avatud õhkkonna.
“Kuulamine tähendab kõneleja sõnade ja kõnemaneeri jaoks
kohalolemist. Kõneldud sõnumid on sõnadesse pandud sisu ja mittesõnalise
edasiandmise kombinatsioon. Kuulamine on tähelepanemise ja esmase tõlgenduse
leidmise protsess, mis toetub mitmel moel vastu võetud andmetele.” (Taylor 21)
Seega: me seame ennast kuulama, kontrollime oma reaktsioone
(lisaks sõnadele ja kehahoiakule ka näoilmet!) ja kuulame ühtaegu nii kõrvade
kui ka silmadega. Lisaks sõnade hoolikale kuulamisele jälgime hoolega ka seda,
millist sõnumit kannab inimese kehakeel. Teisisõnu, kas inimese sõnades
väljendatud ja sõnadeta väljendatud sõnum on omavahel kooskõlas?
KANNATLIKKUS
Pisut seotud eelmise teemaga – aga eeskätt ka hoidumine ennatlikest "ahhaa-elamustest".
Mõnikord ju tundub, et teada puha, mis sealt nüüd edasi tuleb. Aga ei tasu kiirustades arvata,
et oled asjaloost esimese kümne minutiga juba pildi ette saanud. Võibolla on kõige olulisemad
detailid alles tulemas, mis kogu pilti radikaalselt muudavad. Võibolla on alles tulemas
ka inimese isiklikud hinnangud ja tagasivaated, mis on väga väärtuslik abimaterjal tema probleemide mõistmisel.
“Tähtsaim kõigist hingehoiutehnikatest on võime kuulata.
Nõuandev pastor peab abivajajat kuulama ilma teda katkestamata, ilma nõuannet
pakkumata, ilma märkusi tegemata. Kannatlikkus, harjutamine ja enesedistsipliin
kuuluvad sinna juurde.” (Bonnell 63)
AKTIIVSUS
Kannatlik kuulamine ja enesekontroll ei tähenda ometi mitte passiivsust.
Kuulamisel on võtmetähtsusega aktiivsus, mis parajal määral väljendub:
hingehoius ei tähenda kuulamine tegevusetust, vaid on aktiivne tegevus.
“...ma ei mõtle, et tuleks olla nagu mikrofon, vaikiv ja surnud,
kõneleja sõnu ja tundeid üksnes vastu võttes ja registreerides. Sel juhul poleks
ju tegemist elava inimesega! Niisiis me vastame, reageerime, kuid ei
tule välja pikkade selgitustega. Ütle vaid hädavajalikku, kuid kuula kogu
aeg intensiivselt. "(Olivius 58)
Olivius soovitab kuulamisega samaaegselt ka vaikselt eestpalvet teha,
see aitab tähelepanu rääkijal ja tema olukorral hoida ning õigel hetkel õige sõnaga reageerida.
Inimesed väärtustavad seda, kui neile aktiivset tagasisidet antakse.
“…niipea kui ta märkab, et võetakse vaevaks tema seisukohta
mõista, kaasneb sellega üha enam ja enam süvenev tunne, et
ühiskond on tema suhtes siiski sõbralikult meelestatud ja elu ei ole tema
suhtes enam vaenulik. Tema mõttekäigud selginevad, raskused avanevad uuest
aspektist ning olukord hakkab klaaruma." (Bonnell 65)
ENESEDISTSIPLIIN
Küsi endalt pidevalt, kes on kelle jaoks? Kui oled teadlikultvalinud kuulaja rolli,
siis tuleb see roll välja kanda! Kuulajana kontrollid sa oma emotsioone ja mõttekäike
sellisel viisil, et need ei sega kõnelejal end avamast.
Ennast vaos hoides lood sa turvalise keskkonna ja avatud õhkkonna.
“Kuulamine tähendab kõneleja sõnade ja kõnemaneeri jaoks
kohalolemist. Kõneldud sõnumid on sõnadesse pandud sisu ja mittesõnalise
edasiandmise kombinatsioon. Kuulamine on tähelepanemise ja esmase tõlgenduse
leidmise protsess, mis toetub mitmel moel vastu võetud andmetele.” (Taylor 21)
Seega: me seame ennast kuulama, kontrollime oma reaktsioone
(lisaks sõnadele ja kehahoiakule ka näoilmet!) ja kuulame ühtaegu nii kõrvade
kui ka silmadega. Lisaks sõnade hoolikale kuulamisele jälgime hoolega ka seda,
millist sõnumit kannab inimese kehakeel. Teisisõnu, kas inimese sõnades
väljendatud ja sõnadeta väljendatud sõnum on omavahel kooskõlas?
KANNATLIKKUS
Pisut seotud eelmise teemaga – aga eeskätt ka hoidumine ennatlikest "ahhaa-elamustest".
Mõnikord ju tundub, et teada puha, mis sealt nüüd edasi tuleb. Aga ei tasu kiirustades arvata,
et oled asjaloost esimese kümne minutiga juba pildi ette saanud. Võibolla on kõige olulisemad
detailid alles tulemas, mis kogu pilti radikaalselt muudavad. Võibolla on alles tulemas
ka inimese isiklikud hinnangud ja tagasivaated, mis on väga väärtuslik abimaterjal tema probleemide mõistmisel.
“Tähtsaim kõigist hingehoiutehnikatest on võime kuulata.
Nõuandev pastor peab abivajajat kuulama ilma teda katkestamata, ilma nõuannet
pakkumata, ilma märkusi tegemata. Kannatlikkus, harjutamine ja enesedistsipliin
kuuluvad sinna juurde.” (Bonnell 63)
AKTIIVSUS
Kannatlik kuulamine ja enesekontroll ei tähenda ometi mitte passiivsust.
Kuulamisel on võtmetähtsusega aktiivsus, mis parajal määral väljendub:
hingehoius ei tähenda kuulamine tegevusetust, vaid on aktiivne tegevus.
“...ma ei mõtle, et tuleks olla nagu mikrofon, vaikiv ja surnud,
kõneleja sõnu ja tundeid üksnes vastu võttes ja registreerides. Sel juhul poleks
ju tegemist elava inimesega! Niisiis me vastame, reageerime, kuid ei
tule välja pikkade selgitustega. Ütle vaid hädavajalikku, kuid kuula kogu
aeg intensiivselt. "(Olivius 58)
Olivius soovitab kuulamisega samaaegselt ka vaikselt eestpalvet teha,
see aitab tähelepanu rääkijal ja tema olukorral hoida ning õigel hetkel õige sõnaga reageerida.
Inimesed väärtustavad seda, kui neile aktiivset tagasisidet antakse.
“…niipea kui ta märkab, et võetakse vaevaks tema seisukohta
mõista, kaasneb sellega üha enam ja enam süvenev tunne, et
ühiskond on tema suhtes siiski sõbralikult meelestatud ja elu ei ole tema
suhtes enam vaenulik. Tema mõttekäigud selginevad, raskused avanevad uuest
aspektist ning olukord hakkab klaaruma." (Bonnell 65)