Tagasiside tarkus
Peegeldav kuulamine on üks kõige levinumaid tagasiside andmise vorme hingehoidlikus vestluses.
Peegeldavaks kuulamiseks nimetatakse kuulajapoolset tagasiside andmist peegelpildis - kuulaja "näitab" sellega kõnelejale, mida ja kuidas ta kuulis.
Oluline on siin mitte niivõrd sõnade kuivõrd sisu peegeldamine. Kusjuures "sisu" võib tähendada nii informatiivset sisu (faktid, väited, hinnangud) kui ka emotsionaalset sisu.
Hea peegeldamine loob kõnelejale turvalise võimaluse juba sõnadesse pandud teavet veelkordselt läbi mõelda ja korrigeerida ja/või oma tundevarjundeid täpsustada ning iseendale paremini teadvustada. Ühtlasi on see tõhus abivahend kuulajale nii oma tähelepanu kuulamisel hoidmiseks kui ka (enam või vähem varjatud) kontrollküsimuste esitamiseks.
Iga inimese elu lugu vajab aeg-ajalt kontrollküsimuste esitamist: kas kõik ikka on nii, nagu mulle tundub? Kas ma olen kindel, et minu tõlgendus antud olukorrast ja minu emotsionaalsed ning käitumuslikud reaktsioonid sellele olukorrale on ainuvõimalikud? Kas minu küsimused ja mured selles olukorras on loomulikud või liialdatud, unikaalsed või ootuspärased, ülepaisutatult suured või liiga väikesed? Kas ma esitan üldse "õigeid küsimusi" ja muretsen "õigeid muresid"?
Peegeldav kuulamine on niisiis abiks nii kuulajale kui kõnelejale.
Mõned näited peegeldavast kuulamisest:
Näide 1:
X: “Ma ei tea kohe, kuidas selle abiellumisega saab. Ma armastan
Marit küll, aga ma ei ole kindel, et ma suudan kõige selle uuega
kohaneda.”
HH: “Sa oled küll Marisse kiindunud, aga murrad pead selle
üle, kas suudad nende muudatustega toime tulla, mida abielu su ellu
toob.”
X: “Jah, nii see on. Ma olen tegelikult eriti mures selle
vastutuse pärast, kuidas majanduslikult tema eest hoolt kanda. Ma tahaksin, et
ta oleks õnnelik, aga kui meie asjad ei lähe kõik plaanipäraselt, mis
siis?”
HH: “Selle põhjal, mida sa räägid, jääb mulje, et sa ei ole
mures üksnes abieluga kaasnevate uute kohustuste pärast, vaid teie abielu
tuleviku pärast üldse.”
X: “Jaah…Olen mures tõesti. Mis siis, kui me lahku läheme, või
tuleb välja, et me ei armastagi
teineteist?”
HH:” Sa oled lausa tõsises mures, kas pole? Sa oled justkui
häireseisus oma tuleviku suhtes. Kas sa võiksid oma hirmudest seoses sinu
ja Mari suhetega natuke rohkem
rääkida?”
Antud näites oli tegemist valdavalt informatiivse sisu peegeldamisega, kuigi sellega seoses on paratamatult
juttu ka sõnades väljendatud emotsioonidest (mures olemine, hirmud).
Järgmine näide keskendub rohkem emotsioonide peegeldamisele.
Näide 2
X: Olen 23 ja pean varsti kodust välja minema, aga ma pole kindel, kas ma hakkama saan.
Ema ja isa hellitavad mind ja ei saa aru, miks ma tahan iseseisev olla.
HH: Sa kõlad kahtlevana ja segaduses olevana, et kas kodust lahkumine on ikka õige
samm. Sulle tundub, et vanemad suruvad sind alla, aga iseseisvus hirmutab sind ka mõnevõrra.
Selles näites peegeldab kuulaja pigem sõnades väljendamata emotsioone, rõhutades samas,
et tema poolt pakutud peegelpilt on subjektiivne: "sa kõlad; sulle tundub...".
Selline peegeldamise viis on ühtlasi varjatud vormis küsimus:
kas see ikka on nii? Kas sa tahaksid täpsustada?
Enamasti järgneb sellisele tunnete peegeldamisele tõepoolest täpustus,
mis aitab kõnelejal oma emotsioonidele "näkku vaadata" ja neid endale ja kuulajale tunnistada.
Veel üks emotsioonidega, aga ka eneseteadvuse tõstmisega seotud tehnika on
empaatiline peegeldamine “mina”-väidete abil. Selle tehnika eesmärgiks on aidata inimesel
oma mõtteid ja tundeid nii-öelda sisemiselt "omaks võtta".
Mõne inimese puhul on näha, et ta distantseerib ennast oma hinnangutest ja emotsioonidest,
kasutades iseendast rääkides kas umbisikulist kõnet (ollakse väsinud; tehakse liiga palju tööd),
rääkides justkui kellestki kolmandast isikust (mees tunneb ju ennast alandatuna, kui ei suuda naela seina lüüa)
või konstateerides: argielus asjad lihtsalt on nii (sa teed päevast päeva sedasama).
Näide 3
X: Lihtsalt raske on tulla toime laste nõudmistega, sellega, mida nad pidevalt
vajavad, peale selle veel ema järele vaatamine. Sul on lihtsalt tunne, et mitte
millegi jaoks pole aega. Sa oled kogu aeg väsinud.
HH: Kui ma kuulan sind rääkimas, siis see, mida ma kuulen, on: “Ma olen nii
väsinud. Ma ei tule enam sellega toime, et mu lapsed ja haige ema mind pidevalt
vajavad.”
Selline "tehniline abi" iseenda mõtete ja tunnete omaksvõtmise eesmärgil võib olla kõneleja jaoks teataval määral hirmutav,
kuna distantseerimise kaudu on inimene püüdnud ennast kaitsta mõtte eest, et midagi on väga valesti ja
et ta ei tule oma eluga toime. Samas võib mina-vormis peegeldamine andagi tõelise peegli-efekti: antud näites siis tõdemuse,
et mina olengi see väsinud naine, kes mulle peeglist vastu vaatab. Mina olengi see, kes ei tule oma laste ja ema nõudmistega enam toime
ja vajan abi.
Veel üks peegeldava kuulamise tehnika on viimaste sõnade küsimusena kordamine, et kõnelejat edasi aidata.
Selline tehnika toetab enese avamist inimese puhul, kellel on üldiselt väga raske endast rääkida ja kes seetõttu vajab korduvat kinnitust,
et kuulaja on temast ja tema probleemidest tõepoolest huvitatud ja valmis teda jätkuvalt kuulama.
Samas aitab selline tehnika ka mõttelõnga hoida ja väldib teemast kõrvale kaldumist.
Näide 4:
X: “Ma olen niisuguses masenduses viimasel ajal.”
HH: “Viimasel ajal?”
X: “Jah, juba paar kuud.”
HH: “Paar kuud?”
X: “Nojah, midagi erilist see ju polnud. Sellepärast ei peaks
ennast niimoodi tundma.”
HH: “Ometi sa tunned ennast niimoodi?”
X: “ Sellest peale kui meil oli mehega väga tõsine tüli...”
HH: “ Ah te siis tülitsesite?”
X: “ Jah, see algas täiesti pisiasjast , aga võibolla oli selles
ometi midagi muud..."
Peegeldamine võib tegeleda ka kõneleja tendentsiga teha liigseid üldistusi - stiilis "nüüd on kõik läbi".
Et peegeldamise kaudu luua kõnelejale võimalus olukorra lootusetus ümber hinnata ja eristada minevikku olevikust,
üksikjuhtumit üldisest või objektiivset tõde subjektiivsest tõlgendusest,
pakutakse välja mõned suhteliselt lihtsad peegeldamise tehnikad:
tagasiside pakkumine olevikuvormi asemel minevikuvormis:
A: “Olen lausa depressioonis”
HH: “Ah tõesti, sa olid lausa depressioonis”
tagasisides üldistuse tõlgendamine üksikjuhtumina (lisades tagasisidesse
ajamäärsõnu: "viimasel ajal, hiljuti, enamasti" või intensiivsust ja hulka reguleerivaid
määrsõnu: "rohkem, vähem, väga, mõneti")
A: “Olin tõelises depressioonis”
HH: “ Niisiis, sa oled viimasel ajal enamasti depressioonis
olnud”
tagasisides objektiivse faktiteabena esitatu tõlgendamine
kõneleja subjektiivse reaalsusetajuna
A: “Kõigest, mida ta ütleb ja teeb, on selge, et ta ei hooli
enam ei minust ega meie abielust”
HH: “Paljud asjad, mida ta on teinud või öelnud, on tekitanud
sinus tunde, et ta ei hooli ei sinust ega teie
abielust”
Veel üks võimaluste ring peegeldamise abil tagasiside andmisel on kasutada peegeldamise tehnikat
teadlikult selleks, et pakkuda inimesele tema mures lootust ja tuua vestlusse sisse
eesmärkide seadmise ning muutuste võimalikkuse teemad. Selleks on mitmeid võimalusi.
1. Rõhuta eeldust lahenduse leidmiseks, kasutades sõnu
“veel” või “seni”
A: “Mõnikord läheb mul natuke paremini, aga siis libastun jälle
tagasi"
HH: “Ühesõnaga, sa ei ole veel saavutanud piisavalt tasakalu, et enamus ajast kursil
püsida”
2. Sõnasta probleem ümber eesmärgiks või sooviks, mille täitumise suunas liikuda
A: “Ma arvan, et ma olen lihtsalt liiga häbelik inimene selleks,
et mingeid suhteid algatada. Mul on hirm naisterahvaste ees, õigemini selle ees,
et mind tagasi lükatakse.”
HH: “ Nii et tegelikult sa tahaksid olla võimeline omal
initsiatiivil suhet algatama?”
3. Rõhuta, et usud positiivset muutust ja progressi,
kasutades tingimussõna “kui” ja tulevikuvormi, nt “kavatsema”, "plaanima", "ette nägema" vms
A: “Ma läksin oma tütarlapsest lahku ja tundub, et ma ei ole
võimeline uue suhte loomiseks”
HH: “Kui sa lood uue suhte, mil moel sa kavatsed käituda erinevalt, võrreldes eelmise
suhtega?”
Peegeldavaks kuulamiseks nimetatakse kuulajapoolset tagasiside andmist peegelpildis - kuulaja "näitab" sellega kõnelejale, mida ja kuidas ta kuulis.
Oluline on siin mitte niivõrd sõnade kuivõrd sisu peegeldamine. Kusjuures "sisu" võib tähendada nii informatiivset sisu (faktid, väited, hinnangud) kui ka emotsionaalset sisu.
Hea peegeldamine loob kõnelejale turvalise võimaluse juba sõnadesse pandud teavet veelkordselt läbi mõelda ja korrigeerida ja/või oma tundevarjundeid täpsustada ning iseendale paremini teadvustada. Ühtlasi on see tõhus abivahend kuulajale nii oma tähelepanu kuulamisel hoidmiseks kui ka (enam või vähem varjatud) kontrollküsimuste esitamiseks.
Iga inimese elu lugu vajab aeg-ajalt kontrollküsimuste esitamist: kas kõik ikka on nii, nagu mulle tundub? Kas ma olen kindel, et minu tõlgendus antud olukorrast ja minu emotsionaalsed ning käitumuslikud reaktsioonid sellele olukorrale on ainuvõimalikud? Kas minu küsimused ja mured selles olukorras on loomulikud või liialdatud, unikaalsed või ootuspärased, ülepaisutatult suured või liiga väikesed? Kas ma esitan üldse "õigeid küsimusi" ja muretsen "õigeid muresid"?
Peegeldav kuulamine on niisiis abiks nii kuulajale kui kõnelejale.
Mõned näited peegeldavast kuulamisest:
Näide 1:
X: “Ma ei tea kohe, kuidas selle abiellumisega saab. Ma armastan
Marit küll, aga ma ei ole kindel, et ma suudan kõige selle uuega
kohaneda.”
HH: “Sa oled küll Marisse kiindunud, aga murrad pead selle
üle, kas suudad nende muudatustega toime tulla, mida abielu su ellu
toob.”
X: “Jah, nii see on. Ma olen tegelikult eriti mures selle
vastutuse pärast, kuidas majanduslikult tema eest hoolt kanda. Ma tahaksin, et
ta oleks õnnelik, aga kui meie asjad ei lähe kõik plaanipäraselt, mis
siis?”
HH: “Selle põhjal, mida sa räägid, jääb mulje, et sa ei ole
mures üksnes abieluga kaasnevate uute kohustuste pärast, vaid teie abielu
tuleviku pärast üldse.”
X: “Jaah…Olen mures tõesti. Mis siis, kui me lahku läheme, või
tuleb välja, et me ei armastagi
teineteist?”
HH:” Sa oled lausa tõsises mures, kas pole? Sa oled justkui
häireseisus oma tuleviku suhtes. Kas sa võiksid oma hirmudest seoses sinu
ja Mari suhetega natuke rohkem
rääkida?”
Antud näites oli tegemist valdavalt informatiivse sisu peegeldamisega, kuigi sellega seoses on paratamatult
juttu ka sõnades väljendatud emotsioonidest (mures olemine, hirmud).
Järgmine näide keskendub rohkem emotsioonide peegeldamisele.
Näide 2
X: Olen 23 ja pean varsti kodust välja minema, aga ma pole kindel, kas ma hakkama saan.
Ema ja isa hellitavad mind ja ei saa aru, miks ma tahan iseseisev olla.
HH: Sa kõlad kahtlevana ja segaduses olevana, et kas kodust lahkumine on ikka õige
samm. Sulle tundub, et vanemad suruvad sind alla, aga iseseisvus hirmutab sind ka mõnevõrra.
Selles näites peegeldab kuulaja pigem sõnades väljendamata emotsioone, rõhutades samas,
et tema poolt pakutud peegelpilt on subjektiivne: "sa kõlad; sulle tundub...".
Selline peegeldamise viis on ühtlasi varjatud vormis küsimus:
kas see ikka on nii? Kas sa tahaksid täpsustada?
Enamasti järgneb sellisele tunnete peegeldamisele tõepoolest täpustus,
mis aitab kõnelejal oma emotsioonidele "näkku vaadata" ja neid endale ja kuulajale tunnistada.
Veel üks emotsioonidega, aga ka eneseteadvuse tõstmisega seotud tehnika on
empaatiline peegeldamine “mina”-väidete abil. Selle tehnika eesmärgiks on aidata inimesel
oma mõtteid ja tundeid nii-öelda sisemiselt "omaks võtta".
Mõne inimese puhul on näha, et ta distantseerib ennast oma hinnangutest ja emotsioonidest,
kasutades iseendast rääkides kas umbisikulist kõnet (ollakse väsinud; tehakse liiga palju tööd),
rääkides justkui kellestki kolmandast isikust (mees tunneb ju ennast alandatuna, kui ei suuda naela seina lüüa)
või konstateerides: argielus asjad lihtsalt on nii (sa teed päevast päeva sedasama).
Näide 3
X: Lihtsalt raske on tulla toime laste nõudmistega, sellega, mida nad pidevalt
vajavad, peale selle veel ema järele vaatamine. Sul on lihtsalt tunne, et mitte
millegi jaoks pole aega. Sa oled kogu aeg väsinud.
HH: Kui ma kuulan sind rääkimas, siis see, mida ma kuulen, on: “Ma olen nii
väsinud. Ma ei tule enam sellega toime, et mu lapsed ja haige ema mind pidevalt
vajavad.”
Selline "tehniline abi" iseenda mõtete ja tunnete omaksvõtmise eesmärgil võib olla kõneleja jaoks teataval määral hirmutav,
kuna distantseerimise kaudu on inimene püüdnud ennast kaitsta mõtte eest, et midagi on väga valesti ja
et ta ei tule oma eluga toime. Samas võib mina-vormis peegeldamine andagi tõelise peegli-efekti: antud näites siis tõdemuse,
et mina olengi see väsinud naine, kes mulle peeglist vastu vaatab. Mina olengi see, kes ei tule oma laste ja ema nõudmistega enam toime
ja vajan abi.
Veel üks peegeldava kuulamise tehnika on viimaste sõnade küsimusena kordamine, et kõnelejat edasi aidata.
Selline tehnika toetab enese avamist inimese puhul, kellel on üldiselt väga raske endast rääkida ja kes seetõttu vajab korduvat kinnitust,
et kuulaja on temast ja tema probleemidest tõepoolest huvitatud ja valmis teda jätkuvalt kuulama.
Samas aitab selline tehnika ka mõttelõnga hoida ja väldib teemast kõrvale kaldumist.
Näide 4:
X: “Ma olen niisuguses masenduses viimasel ajal.”
HH: “Viimasel ajal?”
X: “Jah, juba paar kuud.”
HH: “Paar kuud?”
X: “Nojah, midagi erilist see ju polnud. Sellepärast ei peaks
ennast niimoodi tundma.”
HH: “Ometi sa tunned ennast niimoodi?”
X: “ Sellest peale kui meil oli mehega väga tõsine tüli...”
HH: “ Ah te siis tülitsesite?”
X: “ Jah, see algas täiesti pisiasjast , aga võibolla oli selles
ometi midagi muud..."
Peegeldamine võib tegeleda ka kõneleja tendentsiga teha liigseid üldistusi - stiilis "nüüd on kõik läbi".
Et peegeldamise kaudu luua kõnelejale võimalus olukorra lootusetus ümber hinnata ja eristada minevikku olevikust,
üksikjuhtumit üldisest või objektiivset tõde subjektiivsest tõlgendusest,
pakutakse välja mõned suhteliselt lihtsad peegeldamise tehnikad:
tagasiside pakkumine olevikuvormi asemel minevikuvormis:
A: “Olen lausa depressioonis”
HH: “Ah tõesti, sa olid lausa depressioonis”
tagasisides üldistuse tõlgendamine üksikjuhtumina (lisades tagasisidesse
ajamäärsõnu: "viimasel ajal, hiljuti, enamasti" või intensiivsust ja hulka reguleerivaid
määrsõnu: "rohkem, vähem, väga, mõneti")
A: “Olin tõelises depressioonis”
HH: “ Niisiis, sa oled viimasel ajal enamasti depressioonis
olnud”
tagasisides objektiivse faktiteabena esitatu tõlgendamine
kõneleja subjektiivse reaalsusetajuna
A: “Kõigest, mida ta ütleb ja teeb, on selge, et ta ei hooli
enam ei minust ega meie abielust”
HH: “Paljud asjad, mida ta on teinud või öelnud, on tekitanud
sinus tunde, et ta ei hooli ei sinust ega teie
abielust”
Veel üks võimaluste ring peegeldamise abil tagasiside andmisel on kasutada peegeldamise tehnikat
teadlikult selleks, et pakkuda inimesele tema mures lootust ja tuua vestlusse sisse
eesmärkide seadmise ning muutuste võimalikkuse teemad. Selleks on mitmeid võimalusi.
1. Rõhuta eeldust lahenduse leidmiseks, kasutades sõnu
“veel” või “seni”
A: “Mõnikord läheb mul natuke paremini, aga siis libastun jälle
tagasi"
HH: “Ühesõnaga, sa ei ole veel saavutanud piisavalt tasakalu, et enamus ajast kursil
püsida”
2. Sõnasta probleem ümber eesmärgiks või sooviks, mille täitumise suunas liikuda
A: “Ma arvan, et ma olen lihtsalt liiga häbelik inimene selleks,
et mingeid suhteid algatada. Mul on hirm naisterahvaste ees, õigemini selle ees,
et mind tagasi lükatakse.”
HH: “ Nii et tegelikult sa tahaksid olla võimeline omal
initsiatiivil suhet algatama?”
3. Rõhuta, et usud positiivset muutust ja progressi,
kasutades tingimussõna “kui” ja tulevikuvormi, nt “kavatsema”, "plaanima", "ette nägema" vms
A: “Ma läksin oma tütarlapsest lahku ja tundub, et ma ei ole
võimeline uue suhte loomiseks”
HH: “Kui sa lood uue suhte, mil moel sa kavatsed käituda erinevalt, võrreldes eelmise
suhtega?”