Taylori analüüsijuhend
Kuulamine analüütilise kõrvaga
Hea kuulaja võtab kuulamise
protsessis endasse vastu asja sisu, nii otseselt sõnades väljendatud sisu kui ka
kaudsel moel väljendatud sisu
(intonatsioon, pausid, kehakeel
jne).
“Kuulamine on oskus tajuda, mida kõneleja
mõtleb tema poolt kasutatud sõnadega ja nende
väljaütlemise
viisiga.”(Oden)
Taylor oma raamatus „Oskuslik pastor“ (The Skilled
Pastor) väidab, et kõik selle, millest inimesed meile räägivad, võib
kategoriseerida 4 gruppi (lk 22-23):
Hea kuulaja võtab kuulamise
protsessis endasse vastu asja sisu, nii otseselt sõnades väljendatud sisu kui ka
kaudsel moel väljendatud sisu
(intonatsioon, pausid, kehakeel
jne).
“Kuulamine on oskus tajuda, mida kõneleja
mõtleb tema poolt kasutatud sõnadega ja nende
väljaütlemise
viisiga.”(Oden)
Taylor oma raamatus „Oskuslik pastor“ (The Skilled
Pastor) väidab, et kõik selle, millest inimesed meile räägivad, võib
kategoriseerida 4 gruppi (lk 22-23):
Tunnetest (Feelings) rääkides on silmas peetud kõike, mis puudutab inimese emotsionaalseid reaktsioone – olgu need siis otseselt sõnades väljendatud või kaudselt hääletoonis esile tulevad. Mõnes mõttes tulenevad tunded järgmisest kolmest kategooriast, samas on tunded sageli esmatähtsad kaasinimese mõistmisel ja omavad kuulamise protsessis seega võtmetähtsust.
Mõtted (Thoughts) on kõik need inimese mõttemaailmas toimuvad toimingud, millest ta meid oma jutu käigus informeerib. Siia kuuluvad tema otsused, hinnangud, mõtisklused, plaanid, fantaasiad, väärtused, unistused, soovid jne. Kuna mõttetegevus on paljuski kontekstuaalne ja ühtlasi tugevasti mõjutatud senisest elukogemusest, on enamikul inimestest kalduvus just oma isiklikke mõttekäike ainuvõimalikeks ja ainuõigeteks pidada. Samas on empaatilisel kuulajal võimalik täpsustavate küsimuste abil aidata inimesel oma seniseid arusaamisi kriitilise vaatluse alla võtta ja vajadusel ka korrigeerida. Muutunud hinnangud ja/või väärtused võivad seejärel luua pinnase muutusteks ka tunnetes ja tegutsemisviisides.
Tegevused (Actions) tähistavad tõepoolest otsest tegutsemist, õigemini seda, kas ja millisel määral inimene oma tegutsemist kirjeldab: tegin seda, läksin sinna, rääkisin naabriga, istusin laua ääres, jätsin ukse lukustamata... Sündmuste kirjeldamine valdavalt läbi oma tegevuste või tegematajätmiste iseloomustab inimest, kes on rõhutatult teadlik oma isiklikust vastutusest.
Juhtumused (Experiences) tähistab kõike seda, mida inimene tõlgendab kui temaga juhtunut, ilma et tal isiklikult oleks selles olnud kuigivõrd mingit rolli. Juhtumused võivad olla kas välised sündmused (jäin auto alla) või sisemised, emotsionaalsed seisundid (mul hakkas hirm). Iseloomulik on siin aga just passiivsuse esiletoomine: nii see lihtsalt läks. Minust sõltumatult. Üsna sageli kaasneb ka teatav ohvri mentaliteet: minuga lihtsalt juhtuvad kogu aeg sellised (halvad) asjad.
Taylor rõhutab, et need 4 erinevat aspekti inimese jutus on enamasti kõik rohkem või vähem olemas ja normaaljuhul on nad ka omavahel tasakaalus.
Võid seda eksperimendi korras järele proovida: palu näiteks oma sõbral kirjeldada sulle oma tänast hommikut. On küllalt tõenäoline, et kuuled temalt ülevaadet oma hommikuse pahura unisuse kohta, kui kell helises (emotsioon), päevaplaani üle järelemõtlemise ja peegli ees oma välimuse kohta hinnangu andmise kohta (mõtted), hommikukohvi joomise ja hammaste pesemise kohta (tegevused) ja õigest bussist mahajäämise kohta (juhtumus).
Tähele tuleks aga panna seda, kui mõni aspekt omandab ülisuure kaalu teistega võrreldes. Just sellises tasakaalust välja minemises võib tähelepanelik kuulaja ära tunda valupunkti, milles see konkreetne inimene siin ja praegu abi ja tuge vajab. Kas ühe aspekti ülerõhutamises või selle täielikus puudumises võib kuulaja tajuda teatavat sümptomit või sümptomite kogumit. See ei tähenda kindlasti veel diagnoosi panemist - ettevaatust sellega! Ükski tõeline arst ei kiirusta esimeste sümptomite täheldamisel kohe otsustama, millisele sügavamale haigusseisundile need viitavad. Ta uurib hoolega ja kontrollib mitu korda üle. Sama kehtib ka hingehoidliku kuulamise osas: kiirustades pandud diagnoos on enamasti ennatlik ja võib osutuda lausa ekslikuks. Aga sümptomeid tasub tähele panna ja nendega tuleks võimalusel tasapisi tegelda.
Juhtumuste ülerõhutamine võib mõnel juhul viidata inimese tahtmatusele oma elus toimuva eest mistahes tasandil vastutust võtta. On jsee u oluliselt lihtsam ja turvalisem: selgitada kõiki keerulisi olukordi ja (ka ekslikke) valikuid süüdimatu kommentaariga: seekord see lihtsalt läks nii. Minul ei olnud selles mingit osa - mina ei saanudki sinna mitte midagi parata.
Nagu juba öeldud, võib sellise eluhoiakuga mõne aja möödumisel kaasneda ka ohvri mentaliteet: halvad asjad muudkui juhtuvad minuga. MIna tõmban halbu asju ligi. Samas, mõnel juhul võib olla tegemist ka kogenud manipulaatoriga, kes teadlikult kuulajalt sellisel viisil kaastunnet otsib.
Tagasisidet on sellisel juhul päris keeruline anda. Pea ainus võimalus oleks sobival hetkel tõstatada küsimus: "Kui sa oleksid seda ja seda teisiti teinud, kas siis oleks seesama asi juhtunud?" Samas võib oma elu juhtumuste jadana tõlgendav inimene ollagi tõepoolest võimetu oma elus tegelikke põhjus-tagajärg seoseid nägema, ta võib omada äärmiselt nõrka analüüsivõimet ja võibolla tõepoolest mitte isegi suuta niisugusele analüütilisele küsimusele adekvaatselt vastata.
Tegevuste ülerõhutamine olukordadest rääkimisel võib peegeldada vastupidiselt eelmisele inimese mõtteviisi, et kõik on kõigega seoses ja iga väiksemgi tegu toob kaasa omad tagajärjed. Enamasti on tegemist nn "tegusa inimesega", kes on oma eluhoiakult aktiivne ja kelle vastutustunne on üliarenenud.
Tagasiside inimesele, kes oma elu vaid tegevuste kaudu kirjeldab, võib tähendada eeskätt otsest pakkumist "aja mahavõtmiseks". Tõmba natuke hinge. Istu ja lõõgastu. Maakera pöörleb ka ilma sinuta edasi. Tagasisideküsimused keskenduvad siin sellele, et inimene võiks lisaks tegutsemisele panna paremini tähele oma mõtteid ja emotsioone, mis on ju reeglina tegudega ikka üht- või teistpidi seotud.
Mõtted (Thoughts) on kõik need inimese mõttemaailmas toimuvad toimingud, millest ta meid oma jutu käigus informeerib. Siia kuuluvad tema otsused, hinnangud, mõtisklused, plaanid, fantaasiad, väärtused, unistused, soovid jne. Kuna mõttetegevus on paljuski kontekstuaalne ja ühtlasi tugevasti mõjutatud senisest elukogemusest, on enamikul inimestest kalduvus just oma isiklikke mõttekäike ainuvõimalikeks ja ainuõigeteks pidada. Samas on empaatilisel kuulajal võimalik täpsustavate küsimuste abil aidata inimesel oma seniseid arusaamisi kriitilise vaatluse alla võtta ja vajadusel ka korrigeerida. Muutunud hinnangud ja/või väärtused võivad seejärel luua pinnase muutusteks ka tunnetes ja tegutsemisviisides.
Tegevused (Actions) tähistavad tõepoolest otsest tegutsemist, õigemini seda, kas ja millisel määral inimene oma tegutsemist kirjeldab: tegin seda, läksin sinna, rääkisin naabriga, istusin laua ääres, jätsin ukse lukustamata... Sündmuste kirjeldamine valdavalt läbi oma tegevuste või tegematajätmiste iseloomustab inimest, kes on rõhutatult teadlik oma isiklikust vastutusest.
Juhtumused (Experiences) tähistab kõike seda, mida inimene tõlgendab kui temaga juhtunut, ilma et tal isiklikult oleks selles olnud kuigivõrd mingit rolli. Juhtumused võivad olla kas välised sündmused (jäin auto alla) või sisemised, emotsionaalsed seisundid (mul hakkas hirm). Iseloomulik on siin aga just passiivsuse esiletoomine: nii see lihtsalt läks. Minust sõltumatult. Üsna sageli kaasneb ka teatav ohvri mentaliteet: minuga lihtsalt juhtuvad kogu aeg sellised (halvad) asjad.
Taylor rõhutab, et need 4 erinevat aspekti inimese jutus on enamasti kõik rohkem või vähem olemas ja normaaljuhul on nad ka omavahel tasakaalus.
Võid seda eksperimendi korras järele proovida: palu näiteks oma sõbral kirjeldada sulle oma tänast hommikut. On küllalt tõenäoline, et kuuled temalt ülevaadet oma hommikuse pahura unisuse kohta, kui kell helises (emotsioon), päevaplaani üle järelemõtlemise ja peegli ees oma välimuse kohta hinnangu andmise kohta (mõtted), hommikukohvi joomise ja hammaste pesemise kohta (tegevused) ja õigest bussist mahajäämise kohta (juhtumus).
Tähele tuleks aga panna seda, kui mõni aspekt omandab ülisuure kaalu teistega võrreldes. Just sellises tasakaalust välja minemises võib tähelepanelik kuulaja ära tunda valupunkti, milles see konkreetne inimene siin ja praegu abi ja tuge vajab. Kas ühe aspekti ülerõhutamises või selle täielikus puudumises võib kuulaja tajuda teatavat sümptomit või sümptomite kogumit. See ei tähenda kindlasti veel diagnoosi panemist - ettevaatust sellega! Ükski tõeline arst ei kiirusta esimeste sümptomite täheldamisel kohe otsustama, millisele sügavamale haigusseisundile need viitavad. Ta uurib hoolega ja kontrollib mitu korda üle. Sama kehtib ka hingehoidliku kuulamise osas: kiirustades pandud diagnoos on enamasti ennatlik ja võib osutuda lausa ekslikuks. Aga sümptomeid tasub tähele panna ja nendega tuleks võimalusel tasapisi tegelda.
Juhtumuste ülerõhutamine võib mõnel juhul viidata inimese tahtmatusele oma elus toimuva eest mistahes tasandil vastutust võtta. On jsee u oluliselt lihtsam ja turvalisem: selgitada kõiki keerulisi olukordi ja (ka ekslikke) valikuid süüdimatu kommentaariga: seekord see lihtsalt läks nii. Minul ei olnud selles mingit osa - mina ei saanudki sinna mitte midagi parata.
Nagu juba öeldud, võib sellise eluhoiakuga mõne aja möödumisel kaasneda ka ohvri mentaliteet: halvad asjad muudkui juhtuvad minuga. MIna tõmban halbu asju ligi. Samas, mõnel juhul võib olla tegemist ka kogenud manipulaatoriga, kes teadlikult kuulajalt sellisel viisil kaastunnet otsib.
Tagasisidet on sellisel juhul päris keeruline anda. Pea ainus võimalus oleks sobival hetkel tõstatada küsimus: "Kui sa oleksid seda ja seda teisiti teinud, kas siis oleks seesama asi juhtunud?" Samas võib oma elu juhtumuste jadana tõlgendav inimene ollagi tõepoolest võimetu oma elus tegelikke põhjus-tagajärg seoseid nägema, ta võib omada äärmiselt nõrka analüüsivõimet ja võibolla tõepoolest mitte isegi suuta niisugusele analüütilisele küsimusele adekvaatselt vastata.
Tegevuste ülerõhutamine olukordadest rääkimisel võib peegeldada vastupidiselt eelmisele inimese mõtteviisi, et kõik on kõigega seoses ja iga väiksemgi tegu toob kaasa omad tagajärjed. Enamasti on tegemist nn "tegusa inimesega", kes on oma eluhoiakult aktiivne ja kelle vastutustunne on üliarenenud.
Tagasiside inimesele, kes oma elu vaid tegevuste kaudu kirjeldab, võib tähendada eeskätt otsest pakkumist "aja mahavõtmiseks". Tõmba natuke hinge. Istu ja lõõgastu. Maakera pöörleb ka ilma sinuta edasi. Tagasisideküsimused keskenduvad siin sellele, et inimene võiks lisaks tegutsemisele panna paremini tähele oma mõtteid ja emotsioone, mis on ju reeglina tegudega ikka üht- või teistpidi seotud.