Tervikliku kuulamise juhend
Terviklik kuulamine tähendab püüdu omapoolse tervikpildi loomiseks selle kohta, millest kõneleja räägib,
kasutades maksimaalselt ära kõiki võimalusi info kogumiseks – kuulates intensiivselt inimese sõnu,
aga hoides avali ka muud meeled, et leida üles sõnade vahele ja sõnade taha jäänud teave.
Et tervikpilti kokku panna, kuula
tundeid
“Kuula rohkem tundeid kui fakte. Kui kuulata kaht abikaasat, kumbagi eraldi, kõnelemas nende ühisest probleemist,
ei jõua kuidagi ära imestada, kui totaalselt erinevad nende lood on. Küsid endalt: Kus on tõde?
Kumbki lugu ei pruugi olla vale. Tähtis ongi antud juhul see, kuidas kumbki neist konflikti tajub, mitte see, mis juhtus.
Isikliku kogemusena on kumbki lugu tõene” (Olivius 59)
Eesmärk on aidata inimest tema teel küpsusele, elujulgusele, oskusele iseenda tundeid paremini mõista
ja nendega toime tulla. Sealhulgas toime tulla ka nn "keelatud tunnetega" -
millegagi, mida inimene mingil põhjusel on otsustanud "valeks" pidada ja seetõttu endas maha suruda püüab.
”Rääkijaga koos olles võime anda talle julgust omaenda keelatud tundeid tunnistada mitte selleks, et nende kohaselt toimida,
vaid selleks, et õppida nendega toime tulema.” (Olivius 60)
Eriti nende keelatud tunnete osas soovitatakse toetuda intuitsioonile - see on miski, mis pole küll otseselt õpitav, aga
areneb elukogemuste varal. Mingil hetkel, olles suhelnud paljude inimestega, kuulanud paljusid lugusid ja tajunud inimeste kõhklusi oma tunnete väljendamisel, hakkad sa lihtsalt märkama neid hetki, kus on vaja esitada tagasisideküsimus või anda peegeldavat tagasisidet tunnete osas.
väärtushinnanguid, arvamusi
Mõnikord seletavad just inimese väärtushinnangud ära esmapilgul seletamatu käitumisviisi või mõne
näiliselt irratsionaalse otsuse. Kuni sa ei mõista, millel inimese reaktsioonid ja neile toetuvad käitumisviisid baseeruvad,
ei pääse sa inimesele ka piisavalt ligi, et aidata tal iseennast mõista ja asju omavahel mõtestatult ja loogiliselt seostada.
See, kuidas üks või teine inimene olukordadest mõtleb ja neid tõlgendab, toetub väga tugevasti tema eelnevale elukogemusele
ja temasse talletunud väärtushinnangutele. Kas kellegi käitumine tema suhtes oli halb, väga halb, või lausa lubamatu ja andestamatu,
on ju valdavalt selle konkreetse inimese subjektiivne hinnang. Tähtis on mõista, miks hinnang on just selline ja millistele väärtustele
see toetub.
üldist kehakeelt
Jälgi tähelepanelikult inimese kogu olemust: kuidas ta ruumi siseneb, kuidas ta tervitab, milline on tema kehahoiak ja peahoiak,
kuidas ja kuhu ta istub (ebakindlalt tooli servakese peale, või enesekindlalt, poollösakil – mina pole tahtnud siia tulla; mina ei hooli),
kas ja kuidas ta ukse suleb, kas ta hilineb või on täpne, kas ta vaatab silma või hoiab pilgu maas, kuidas ta on riides jne.
Olivius: “iga väiksemgi detail kõneleb millestki”.
Ka nutmine kuulub kehakeele valda.
Olivius: “ Meil on … ebakindlus selle suhtes, mida teha siis, kui abivajaja nutma puhkeb.
Kas tuleks öelda:” Kulla inimene, ära nuta. Asi pole nii hull! Küll sa näed, varsti saab kõik korda.”
Või tuleks võtta taskurätt ja pisaraid kuivatada. Või võtta tal õlgade ümbert kinni, või kätest kinni?
Mina vastan, et reeglina ei peaks sa tegema ühtki neist asjust. Võib olla oleks mõttekas hoida laual
väikest pabertaskurättide varu, mida inimene saab ise vajadusel võtta. Aga nutmist ei tohiks takistada.
See on tähtis. See on puhastav ja kergendusttoov. Nutmisel on midagi öelda.
Reeglina suudab inimene seda tagantjärele selgitada. Valel viisil lohutamine
võib viia selleni, et täiskasvanud inimene taandatakse lapse tasemele, tunnete
väljendamine saab takistatud ja sellega saboteeritakse vestlust. Nutmine on
tunnete keel, kuid selle keele kasutegur on veelgi suurem, kui nutmine
suudetakse sõnadesse panna. Aga oota sellega, kuni inimene on nutmisega ühele poole saanud.” (67-68)
ajalisi seoseid
Mõni inimene "elab minevikus", räägib ammu toimunust oleviku terminites - see on sageli märk
mingist lahendamata probleemist, lõpetamata suhtest vms. Kui sa sellist inimest kuulad, tundub nii mõnigi kord, et
ta veab aastatetagust koormat kogu aeg endaga kaasa ja see takistab tal selgesti nägemast oma tänase
päeva tegemisi ja tänaseid olukordi.
Mõni teine võib jälle "elada tulevikus" - teha plaane, unistada suurelt ja soovida võimatut, astumata tegelikult
oma tänases päevas ühtegi sammu selle tulevikuunistuse saavutamiseks.
Empaatiline kuulaja, märgates selliseid äärmusi, võib siin sobivat tagasisidet pakkudes aidata inimesel oma
minevikku, olevikku ja tulevikku omavahel mõistlikku tasakaalu viia.
kordusi
Kõik inimese jaoks emotsionaalselt tähendusrikas ja tähtis tuleb taas ja taas tema jutu sees korduste kujul välja.
Selles ei ole iseendast midagi ebaloomulikku ega halba. Et vanaema ikka ja jälle jutuga oma lapselapse toimetusteni jõuab,
on vaid märgiks, kui tähtis ja oluline see lapselaps tema jaoks on. Korduste märkamine osutub aga sootuks olulisemaks seal,
kus sulle kuulajana tundub, et inimene püüab oma tegelikku probleemi varjata ja räägib pigem pseudoprobleemist. Just
sellisel juhul "reedab" teda mõnikord jutu pöördumine ikka ja jälle mingi ühe ja sama inimese või sündmuse juurde.
See võib olla märgiks mingist võtmeteemast ja tagasisideküsimusega saab ehk inimest aidata sellesse avamist vajavasse
teemasse süveneda.
väljaütlemata sõnu
Bonnell: “On väga oluline abiotsija hädasignaale ära tunda.”(195)
Bonnell nimetab mahavaikitud teemat “väljaütlemata appihüüuks”. See on pisut seotud ka eelmise valdkonnaga,
Eriti hingehoiusuhte algperioodil keerutab abivajaja sageli oma tõelise probleemi ümber, söandamata sellega otsesõnu välja tulla.
See ei tähenda, et ta valetaks – ta lihtsalt ei räägi kõike, aga see väljaütlemata “kõik” juhtub paraku nii mõnigi kord olema
kõige olulisem osa probleemist.
Eriti keeruline situatsioon võib tekkida sel puhul, kui keegi on inimese sinu jutule saatnud ja varustanud sind eelnevalt infoga
tema "probleemi" kohta, tema ise aga ei poeta selle konkreetse asja kohta sõnagi. Siin on äärmiselt oluline kuulata kaudseid
viiteid – aga kannatlikkust peab olema, sest ilma abivajaja poolse initsiatiivita ei saa ühtegi probleemi üles võtta!
Pikema aja möödudes, kui usaldus on juba tekkinud, võib püüda juttu kriitilisele teemale suunata, aga seda jätkuvalt väga
ettevaatlikult. Kõige tulemusrikkam on, kui inimene ise oma vabal tahtel probleemiga lagedale tuleb – sel juhul on
ta ka piisavalt pingevaba asjast rääkima.
Ühe noore neiuga aastaid tagasi vesteldes sattusin sellisele situatsioonile: ta viitas mingile väga tõsisele murele oma elus, aga ei olnud nõus seda sõnades
välja ütlema. Ta tahtis ilmselgelt oma murest rääkida, aga ei suutnud seda valju häälega nimetada. Kui olime proovinud istuda eredamas ja hämaramas valguses, toolidel ja põrandal, istus ta viimaks põrandale nii, et meil ei olnud silmsidet, ja ütles: "On selline sõna: kägistama. Kui sa muudad esimese tähe ära, siis tuleb sellest üks teine sõna." Vastasin, et tean, millist sõna ta mõtleb (aga ei öelnud seda ka omapoolselt valjusti välja). Ta tundis selle peale ilmselgelt kergendust ja ütles: "See juhtus minuga." Ja ikkagi ei suutnud ta sel korral midagi enamat juhtunust rääkida. Istusime ja vaikisime.
vaikust
Ära karda vaikust! Vaikuseminutid võivad tähendada abivajaja jaoks kõneluse jätkumist tema mõtetes või mõnd olulist mõttekäiku.
Kui me püüame seda vaikust “täita”, võime selle võibolla tema jaoks olulise mõttekäigu katkestada.
Üks võimalus on siiski lihtsalt küsida: “Millest sa mõtled?”, mis annab võimaluse “valjusti edasi mõtelda”.
kasutades maksimaalselt ära kõiki võimalusi info kogumiseks – kuulates intensiivselt inimese sõnu,
aga hoides avali ka muud meeled, et leida üles sõnade vahele ja sõnade taha jäänud teave.
Et tervikpilti kokku panna, kuula
tundeid
“Kuula rohkem tundeid kui fakte. Kui kuulata kaht abikaasat, kumbagi eraldi, kõnelemas nende ühisest probleemist,
ei jõua kuidagi ära imestada, kui totaalselt erinevad nende lood on. Küsid endalt: Kus on tõde?
Kumbki lugu ei pruugi olla vale. Tähtis ongi antud juhul see, kuidas kumbki neist konflikti tajub, mitte see, mis juhtus.
Isikliku kogemusena on kumbki lugu tõene” (Olivius 59)
Eesmärk on aidata inimest tema teel küpsusele, elujulgusele, oskusele iseenda tundeid paremini mõista
ja nendega toime tulla. Sealhulgas toime tulla ka nn "keelatud tunnetega" -
millegagi, mida inimene mingil põhjusel on otsustanud "valeks" pidada ja seetõttu endas maha suruda püüab.
”Rääkijaga koos olles võime anda talle julgust omaenda keelatud tundeid tunnistada mitte selleks, et nende kohaselt toimida,
vaid selleks, et õppida nendega toime tulema.” (Olivius 60)
Eriti nende keelatud tunnete osas soovitatakse toetuda intuitsioonile - see on miski, mis pole küll otseselt õpitav, aga
areneb elukogemuste varal. Mingil hetkel, olles suhelnud paljude inimestega, kuulanud paljusid lugusid ja tajunud inimeste kõhklusi oma tunnete väljendamisel, hakkad sa lihtsalt märkama neid hetki, kus on vaja esitada tagasisideküsimus või anda peegeldavat tagasisidet tunnete osas.
väärtushinnanguid, arvamusi
Mõnikord seletavad just inimese väärtushinnangud ära esmapilgul seletamatu käitumisviisi või mõne
näiliselt irratsionaalse otsuse. Kuni sa ei mõista, millel inimese reaktsioonid ja neile toetuvad käitumisviisid baseeruvad,
ei pääse sa inimesele ka piisavalt ligi, et aidata tal iseennast mõista ja asju omavahel mõtestatult ja loogiliselt seostada.
See, kuidas üks või teine inimene olukordadest mõtleb ja neid tõlgendab, toetub väga tugevasti tema eelnevale elukogemusele
ja temasse talletunud väärtushinnangutele. Kas kellegi käitumine tema suhtes oli halb, väga halb, või lausa lubamatu ja andestamatu,
on ju valdavalt selle konkreetse inimese subjektiivne hinnang. Tähtis on mõista, miks hinnang on just selline ja millistele väärtustele
see toetub.
üldist kehakeelt
Jälgi tähelepanelikult inimese kogu olemust: kuidas ta ruumi siseneb, kuidas ta tervitab, milline on tema kehahoiak ja peahoiak,
kuidas ja kuhu ta istub (ebakindlalt tooli servakese peale, või enesekindlalt, poollösakil – mina pole tahtnud siia tulla; mina ei hooli),
kas ja kuidas ta ukse suleb, kas ta hilineb või on täpne, kas ta vaatab silma või hoiab pilgu maas, kuidas ta on riides jne.
Olivius: “iga väiksemgi detail kõneleb millestki”.
Ka nutmine kuulub kehakeele valda.
Olivius: “ Meil on … ebakindlus selle suhtes, mida teha siis, kui abivajaja nutma puhkeb.
Kas tuleks öelda:” Kulla inimene, ära nuta. Asi pole nii hull! Küll sa näed, varsti saab kõik korda.”
Või tuleks võtta taskurätt ja pisaraid kuivatada. Või võtta tal õlgade ümbert kinni, või kätest kinni?
Mina vastan, et reeglina ei peaks sa tegema ühtki neist asjust. Võib olla oleks mõttekas hoida laual
väikest pabertaskurättide varu, mida inimene saab ise vajadusel võtta. Aga nutmist ei tohiks takistada.
See on tähtis. See on puhastav ja kergendusttoov. Nutmisel on midagi öelda.
Reeglina suudab inimene seda tagantjärele selgitada. Valel viisil lohutamine
võib viia selleni, et täiskasvanud inimene taandatakse lapse tasemele, tunnete
väljendamine saab takistatud ja sellega saboteeritakse vestlust. Nutmine on
tunnete keel, kuid selle keele kasutegur on veelgi suurem, kui nutmine
suudetakse sõnadesse panna. Aga oota sellega, kuni inimene on nutmisega ühele poole saanud.” (67-68)
ajalisi seoseid
Mõni inimene "elab minevikus", räägib ammu toimunust oleviku terminites - see on sageli märk
mingist lahendamata probleemist, lõpetamata suhtest vms. Kui sa sellist inimest kuulad, tundub nii mõnigi kord, et
ta veab aastatetagust koormat kogu aeg endaga kaasa ja see takistab tal selgesti nägemast oma tänase
päeva tegemisi ja tänaseid olukordi.
Mõni teine võib jälle "elada tulevikus" - teha plaane, unistada suurelt ja soovida võimatut, astumata tegelikult
oma tänases päevas ühtegi sammu selle tulevikuunistuse saavutamiseks.
Empaatiline kuulaja, märgates selliseid äärmusi, võib siin sobivat tagasisidet pakkudes aidata inimesel oma
minevikku, olevikku ja tulevikku omavahel mõistlikku tasakaalu viia.
kordusi
Kõik inimese jaoks emotsionaalselt tähendusrikas ja tähtis tuleb taas ja taas tema jutu sees korduste kujul välja.
Selles ei ole iseendast midagi ebaloomulikku ega halba. Et vanaema ikka ja jälle jutuga oma lapselapse toimetusteni jõuab,
on vaid märgiks, kui tähtis ja oluline see lapselaps tema jaoks on. Korduste märkamine osutub aga sootuks olulisemaks seal,
kus sulle kuulajana tundub, et inimene püüab oma tegelikku probleemi varjata ja räägib pigem pseudoprobleemist. Just
sellisel juhul "reedab" teda mõnikord jutu pöördumine ikka ja jälle mingi ühe ja sama inimese või sündmuse juurde.
See võib olla märgiks mingist võtmeteemast ja tagasisideküsimusega saab ehk inimest aidata sellesse avamist vajavasse
teemasse süveneda.
väljaütlemata sõnu
Bonnell: “On väga oluline abiotsija hädasignaale ära tunda.”(195)
Bonnell nimetab mahavaikitud teemat “väljaütlemata appihüüuks”. See on pisut seotud ka eelmise valdkonnaga,
Eriti hingehoiusuhte algperioodil keerutab abivajaja sageli oma tõelise probleemi ümber, söandamata sellega otsesõnu välja tulla.
See ei tähenda, et ta valetaks – ta lihtsalt ei räägi kõike, aga see väljaütlemata “kõik” juhtub paraku nii mõnigi kord olema
kõige olulisem osa probleemist.
Eriti keeruline situatsioon võib tekkida sel puhul, kui keegi on inimese sinu jutule saatnud ja varustanud sind eelnevalt infoga
tema "probleemi" kohta, tema ise aga ei poeta selle konkreetse asja kohta sõnagi. Siin on äärmiselt oluline kuulata kaudseid
viiteid – aga kannatlikkust peab olema, sest ilma abivajaja poolse initsiatiivita ei saa ühtegi probleemi üles võtta!
Pikema aja möödudes, kui usaldus on juba tekkinud, võib püüda juttu kriitilisele teemale suunata, aga seda jätkuvalt väga
ettevaatlikult. Kõige tulemusrikkam on, kui inimene ise oma vabal tahtel probleemiga lagedale tuleb – sel juhul on
ta ka piisavalt pingevaba asjast rääkima.
Ühe noore neiuga aastaid tagasi vesteldes sattusin sellisele situatsioonile: ta viitas mingile väga tõsisele murele oma elus, aga ei olnud nõus seda sõnades
välja ütlema. Ta tahtis ilmselgelt oma murest rääkida, aga ei suutnud seda valju häälega nimetada. Kui olime proovinud istuda eredamas ja hämaramas valguses, toolidel ja põrandal, istus ta viimaks põrandale nii, et meil ei olnud silmsidet, ja ütles: "On selline sõna: kägistama. Kui sa muudad esimese tähe ära, siis tuleb sellest üks teine sõna." Vastasin, et tean, millist sõna ta mõtleb (aga ei öelnud seda ka omapoolselt valjusti välja). Ta tundis selle peale ilmselgelt kergendust ja ütles: "See juhtus minuga." Ja ikkagi ei suutnud ta sel korral midagi enamat juhtunust rääkida. Istusime ja vaikisime.
vaikust
Ära karda vaikust! Vaikuseminutid võivad tähendada abivajaja jaoks kõneluse jätkumist tema mõtetes või mõnd olulist mõttekäiku.
Kui me püüame seda vaikust “täita”, võime selle võibolla tema jaoks olulise mõttekäigu katkestada.
Üks võimalus on siiski lihtsalt küsida: “Millest sa mõtled?”, mis annab võimaluse “valjusti edasi mõtelda”.